keel

Aus Wiktionary, dem freien Wörterbuch
Wechseln zu: Navigation, Suche

keel (Estnisch)[Bearbeiten]

Substantiv[Bearbeiten]

Kasus Singular Plural
Nominativ keel keeled
Genitiv keele keelte
Partitiv keelt keeli
Illativ keelde
keelesse
keeltesse
(keelisse)
Inessiv keeles keeltes
(keelis)
Elativ keelest keeltest
(keelist)
Allativ keelele keeltele
(keelile)
Adessiv keelel keeltel
(keelil)
Ablativ keelelt keeltelt
(keelilt)
Translativ keeleks keelteks
(keeliks)
Terminativ keeleni keelteni
(keelini)
Essiv keelena keeltena
(keelina)
Abessiv keeleta keelteta
Komitativ keelega keeltega

Worttrennung:

keel, Plural: kee·led

Aussprache:

IPA: []
Hörbeispiele:

Bedeutungen:

[1] Sprache
[2] Zunge
[3] Saite

Herkunft:

[1] von proto-finnisch *keeli „Zunge; Sprache“

Beispiele:

[1]


Übersetzungen[Bearbeiten]

Referenzen und weiterführende Informationen:

[1] Estnischer Wikipedia-Artikel „keel
[2] Estnischer Wikipedia-Artikel „keel (anatoomia)
[3] Estnischer Wikipedia-Artikel „pillikeel
[*] Uni Leipzig: Wortschatz-Lexikonkeel
[1–3] Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013: „keel
[1–3] Berthold Forssman: Estnisch - Deutsch. Eesti-saksa sõnaraamat. Hempen, Bremen 2005, ISBN 3-934106-36-6, Seite 255